Istusime Paide Linnameeskonna presidendi Veiko Veskimäega Paide õdusas söögikohas intervjuuks laua taha udusel pühapäevasel pärastlõunal. Intervjuu algusest jäi pronksmedalite püüdmisel üliolulise ja lõpuks vägevaks lahinguks kujunenud kohtumiseni Kuressaarega kaks tundi. Veiko silmist ei peegeldunud ärevust rohkem kui ükskõik millise teise Paide Linnameeskonna mängu eel.

Intervjueeris Marek Tiits. Artikli kaanefoto: Liisi Troska (EJL).
Intervjuu avaldamiseks meediaväljaandes palume võtta ühendust marek@paidelinnameeskond.ee.

Veiko, intervjuu aeg sinuga sai valitud meelega enne hooaja lõppu, et esindusmeeskonna sportlik lõpptulemus, mis täna veel lahtine, ei mõjutaks räägitavaid jutte. Kui algatuseks vaatad tagasi hooaja esimesele poolele, siis mis tunded sinus täna valitsevad? Klubil oli selja taga läbi aegade edukaim hooaeg ja sellele järgnes ülikeeruline periood tänavuse hooaja esimeses pooles.

Mõnes mõttes oli see paratamatu ja isegi ennustatav, eriti kui esimesed ohumärgid olid õhus juba hooaja ettevalmistusfaasis. Ma olen erinevaid organisatsioone juhtinud pikalt, ka Linnameeskonna juures olnud juba kümme aastat. See ei olnud esimene raske periood, mil tulemused ei vastanud ootustele. Selliste perioodidega kaasneb alati see, et kiirelt hakkavad väliskeskkonnast tulema jutud, kuidas kõik on pahasti. Kui tulemused kiirelt ei parane, järgneb paratamatult mingil määral ka organisatsioonis endas kahtluste tekkimine ja sisemine ebakindlus. Juhilt nõuab selliste olukordadega tegelemine niiöelda väljasuumitud vaadet ja organisatsioonil õige pilgu ja fookuse hoidmist.

Kui meie klubi kasvamist vaadata, siis on selge, et tänavune keeruline periood on klubi arengu loogiline osa ning ilma sellise ajutise tagasilanguseta ei oleks organisatsioon võimeline järgmisteks sammudeks vajalikke muutusi ette võtma.

Viktor Metsa ja Kaido Ivaski juhtimisel tõsteti klubi madalaimalt liigatasemelt kõrgliigasse ja jäädi sinna stabiilselt püsima, Meelis Rooba viis Paide parimaks amatöörklubiks kõrgliigas ning seejärel võtsime Slava Zahhovaiko vedamisel käsile järgmise etapi, mille eesmärgiks oli tõusta niiöelda suurte sekka ja stabiilseks medaliklubiks saamine, ning saada esimesed kogemused Euroopas. Täitsime ka need eesmärgid.

Endile teadvustasime aga juba siis, et me tahame tegelikult rohkem ning et kolmandalt kohalt esimeseks tõusmine on vähemalt sama pikk teekond kui liiga keskmikust kolmandaks kerkimine.

Kui Slava periood sai läbi, leppisime Karel Voolaiuga kokku, et võtame ette järgmise etapi: Paidest peab saama tiitlinõudleja ja kaugemas tulevikus ka tiitli võitja. Kareliga tegime esimesed sammud selles etapis ja põhimõtteliselt võib seda kirjeldada kui kogu senise töö monetiseerimist ehk pikalt tehtud töö tulemuseks vormistamist. Võitsime klubi ajaloo esimese karika ja tegime suurepärase eurohooaja ning mõneti tekitas see kogu organisatsioonis ja esindusmeeskonnas, võib-olla ka treenerites teatava rahulolutunde, illusiooni, et oleme kuhugi pärale jõudnud ja nii hakkabki olema.

Nii et tänavuse hooaja esimene pool on minu jaoks paratamatu periood, mis käib arenguteega kaasas. Isiklikult see mind liigselt ei kõigutanud. Minu usku, et oleme õigel teel samuti mitte.

Kehastun nüüd selleks välismõjuriks, keda kirjeldasid ja küsin: miks sa võtsid kehva hooaja algust ja kehvasid tulemusi külma kõhuga nii kaua enne, kui tegevjuhtkonnaga ühisele positsioonile asusid ja otsustasid, et just nüüd on õige aeg muudatusteks? (Karel Voolaiuga lõpetati tööleping pärast Premium liiga 14. vooru, kui Linnameeskond viigistas Tallinna Kaleviga 1:1 ning oli 14 mängust kogunud vaid kolm võitu, kuus viiki ja viis kaotust, väravate vahega 13:15; ning oli tabelis 15 punktiga seitsmendal kohal. – toim.)

Üks pool selles asjas oli puhas pragmaatika ja teine seesama välja suumitud pilt, millest rääkisin. Sel hooajal sai suhteliselt kiiresti selgeks, et kahe hooaja vältel jäid vajalikud sammud järgmisele tasemele tõusmiseks astumata ning ka tiitlimängus me tänavu veel kaasa ei löö. Selles olukorras oli igal juhul mõistlik võtta aeg, et vaadelda, kuidas arengud edasi lähevad ja selle käigus üritada tuvastada probleemi alged, mis meid takistasid. Karel, teised treenerid ja meeskond olid eelmise hooajaga välja teeninud võimaluse saada töörahu ning proovida halb hooaja algus ümber keerata.

Samas sai see töörahu antud selgelt eesmärgistatult ning juhtkonnaga sõnastasime endale ka konkreetse ajaraami selliselt, et võimalik vahetus tuleb teha hiljemalt hetkel, mis võimaldab hooaja kokkuvõttes võidelda siiski medali- ja eurokoha eest ning et võimalikul uuel peatreeneril oleks võimalik enne tänavusi euromänge meeskond ette valmistada.

Jälgisime arenguid ja uskusime, et Karel koos oma abilistega suudab soovitud muudatuse tuua. Kuna seda ei tulnud, sai ühel hetkel selgeks, et klubi eesmärke silmas pidades, mille just välja tõin, on vaja teha muutusi meeskonna juhtimises.

See oli pragmaatiline ja lühikese vaate tasand. Olukorda laiema pilguga vaadates on selge, et see ei puuduta klubi arengut tervikuna, vaid ainult esindusmeeskonna hetkeseisu, mille puhul on paratamatu, et ühel aastal läheb paremini, teisel aga asjad nii hästi ei klapi. Olen veendunud, et klubina käitusime selles olukorras õigesti ja hooaja teine pool on näidanud, et tehtud otsused olid õigesti planeeritud ja ajastatud.

Tippjalgpallis toob peatreeneri vahetus sageli kaasa situatsiooni äkilise, pauguga toimuva muudatuse. Linnameeskonnas seda pauku ei käinud, muudatus oli pigem aeglaselt toimiv protsess, mis on jõudnud tänaseks sinna, et meeskond on Ivan Stojkovićiga harjunud ja rahul ja soovitud nihe tulemustes teoks saamas. Kas tippjuhi seisukohast oleksid eelistanud äkilisemat muudatust või oled rahul sellega, kuidas asjad praegu liiguvad?

Mõnes mõttes annab see, kuidas oleme pärast treenerivahetust liikunud, minu meelest kindlalt märku sellest, et hooaja esimesel poolel ei olnud asjad printsiibis nii halvasti, nagu tulemused näitasid. Professionaalsus oli hea, meeskonna sisekliima oli hea ja persoonide vahelisi suuri pingeid ei olnud. Samuti ei olnud meil mingit kahtlust selles, et kõik tegid oma tööd täie pühendumisega. Lihtsalt plaanitud asjad ja tegevused ei õnnestunud ja need ei andnud kokku tulemust, mida lootsime.

2022. aastal sai Veiko Veskimäe kümme aastat kestnud pühendumine Linnameeskonnale tasutud esimese autasuga, Evald Tipneri karikaga. Foto: Liisi Troska (EJL)

Seda analüüsiti realistlikult, ka Kareliga rääkisime kõigest sellest väga avatult ja lootsime, et saame olukorrale niiöelda näpu peale. Ei õnnestunud. See ei tähenda aga, et kõike tehti kehvasti ja tuleb uus treener ja kõik muutub äkki heaks. Sisekliima ja võitlusvaim oli klubil tervikuna ja meeskonnas hea.

Kehvale perioodile oli nii subjektiivseid kui objektiivseid põhjuseid, mõningaid neist saame ilmselt resümeerida alles järgmistel hooaegadel. Ivani tulekuga läks täpselt nii nagu me arvasime. Me ei eeldanud, et toimub drastiline muudatus, sest olime veendunud, et see, kuidas olime seni toimetanud, ei olnud kardinaalselt vale. Mingite asjaolude kokkulangemisel, ka väikese ebaõnne tõttu see komplekt lihtsalt samamoodi nagu mullu kokku ei kõlanud.

Kas tänavuse eurosuve nõnda lühikeseks jäämine tuli sulle üllatuse või pettumusena?

Ei tulnud. Ei selle pärast, et me edasi ei saanud ega ka selle pärast, et oleksime mänginud halvasti. Suutsime minu hinnangul mängida hästi. Jah, me ei olnud sellel aastal väga erinevatel põhjustel nii head kui mullu. See aga, et suutsime mänguliselt ikkagi soliidselt esineda ja ka võõrsilmängult Fääridel tulla vajaliku tulemusega ära, on minu jaoks märk sellest, et vundament on tugev ja asjad ei olnud nii kehvasti, kui väljaspoolt võis tunduda või liigatabel näitas.

Viimasel paaril aastal oleme endale eurosarjas seadnud miinimumeesmärgiks eurosarja esimest ringist edasi pääsemise. Tänavu see ei õnnestunud, ent kui meie eurohooaegu tervikuna vaadata, siis neljanda järjestikuse hooaja järel on pilt ikkagi objektiivne. Žalgirise vastu saime kätte üldse esimese tunnetuse sellest, mida eurosari tähendab. Järgmisel hooajal Slaski vastu oli amps meie jaoks selgelt liiga suur, aga kogemus oli hea ja mängisime ikkagi soliidselt. Mullu, tõesti, tulemus oli väga hea, mõnevõrra ehk isegi üllatav. Tänavu, nagu ütlesin, me soliidsest mängust olenemata miinimumeesmärki ei saavutanud.

Minu jaoks on oluline, et nii klubis tervikuna kui ka meeskonnas püsiks sisekliima hea. Seda me kraadime järjepidevalt ja minu jaoks on see üks olulisemaid aspekte üldse. Kõik algab sellest. See võimaldab inimestel igapäevaselt oma tegemistest rõõmu tunda ja on eeldus sellele, et rasketest hetkedest tuldaks võitjana välja. Usun, et tulevatel aastatel suudame ka Euroopas taas tulemuslikumad olla.

Eurosarja pidime tänavu olude sunnil mängima Kadriorus, mis ei olnud meie esimene valik, sellega kaasnes palju korralduslikke muresid ning väike publikuarv mängul. Jättes kõrvale Pärnu rannastaadioni, kus meile kõigile meeldib mängida: ma tean, et sa oled järelejätmatult tegelenud Paide staadioniprojektiga, istunud koos riigi, linna ja jalgpalliliidu esindajatega. Saad sa natuke valgust heita sellele, mis seisus see projekt praegu on?

Kevadel leppisime Paide linna ja jalgpalliliiduga kokku, et U17 EM-finaalturniir, mida 2026. aastal Eestis mängitakse, võiks ühe mängupaigana toimuda Paides, ent seda eeldusel, et staadion valmib. Teistpidi saame aru, et ei Paide linnal, jalgpalliliidul ega meie klubil ei ole seda raha, et staadion ise valmis teha. Praegu tegeleme koostöös linna ja jalgpalliliiduga selle nimel, et Paide staadion 2026. aastaks valmis oleks. Peamist rahastust loodame riigi poolt.

Kui sa küsid, kas staadion saab valmis, siis, jah, mina usun, et selleks ajaks on valmis nii sisehall kui ka uus staadion. Need kaks on peamised eeldused, et klubi saaks edasi areneda ja muuhulgas ka oma eurosarjamängud Paides pidada.

Taristu areng on üldse ääretult oluline aspekt klubi terviklikus arengus. Kui täna poleks Paides 15 aastat tagasi valminud kunstmurustaadionit, võiksime öelda, et praegu Paides sellisel tasemel jalgpalli ei mängitaks. Nüüd, mil klubi on end viimase kümne aastaga Eesti tippude hulka võidelnud ja plaanid on ka edasiseks suured, siis järgmise kahe peamise arengutõukurina näemegi sisehalli ja esindusstaadioni ehitust. Mõlema valmimisel saaks võimalikuks ka meie praegune plaan järgmise kahe aasta jooksul esindusmeeskond püsivalt Paidesse kolida, et klubipüramiid paremini kokku liimida.

Kui kogu taristu temaatikat veel veidi laiemalt vaadata, siis tegelikult on sportimisvõimaluste loomine ju peamiselt riigi ja kohalike omavalitsuste ülesanne. Neid võimalusi ei looda ju ainult meie klubile, vaid kogu Järvamaale. Jalgpall on kogu maailmas väga suur majandusharu, on selles osas ka Eestis suure arengu läbi teinud ja see areng kindlasti jätkub. See kõik tähendab töökohti ja maksutulu kohalikele omavalitsustele, sest kogu klubi personal, treenerid ja mängijad on ühtlasi palgalised töötajad.

Kui need inimesed saaksid elada ja töötada Järvamaal, võidaksid sellest just kohalikud omavalitsused. Korralik taristu annaks võimaluse tuua Järvamaale senisest oluliselt rohkem laagreid, turniire, rääkimata iganädalastest tippjalgpalli kohtumistest või erinevate vanuseklasside Eesti koondiste laagritest ja turniiridest. Viimaste jaoks on Paide just ideaalne koht, sest sellistel võistlustel on üldjuhul nõue, et need peavad toimuma maksimaalselt tunnise autosõidu kaugusel lennujaamast.

Kokkuvõttes on vaja Paidesse projekteerida staadion, mida saab tulevikus laiendada UEFA 2. kategooria staadioniks 4500 istekohaga. See võimaldaks plaanide realiseerumisel klubi esindusmeeskonnal pidada isegi eurosarja alagrupimängud koduväljakul.

Kriitikud võivad siin muidugi kulmu kergitada ja öelda, et mehed on päris hulluks läinud, aga 10 aastat tagasi ei uskunud samuti keegi, et Paide Linnameeskond on Eesti tippklubi, kes mängib meie rahvusstaadionil enam kui 7500 pealtvaataja ees Brüsseli Anderlechtiga ja meil on meeskonnas Liverpooli mees Ragnar Klavan. Mina usungi, et ainult suurelt unistamine ja nende unistuste teoks tegemine teevad lõpuks elu paremaks.

Just julged investeeringud on need, mis toovad parema tuleviku ja loovad võimaluse arenguks. Kordan veelkord: mina usun, et Järvamaal on just ühtepidi Tallinna-lähedasest ja teistpidi Eesti südames paiknevast asukohast tulenevalt suurepärane arengupotentsiaal, vaja on vaid visiooni, kuidas see enda kasuks tööle panna. Jalgpalli poolelt on meil see visioon olemas.

Kui taristu kõrvale panna, siis mis on praeguses ajahetkes suurimad takistused esindusmeeskonna Paidesse toomiseks nüüd ja täna?

Ennekõike siiski ainult taristu. Elamispindade mure muidugi ka, aga see oleks lahendatav. Kui taristu oleks olemas, poleks osadel mängijatel probleemi ka iga päev Tallinnast Paidesse trenni sõita, sest uus maantee võimaldab seda teha sama ajaga või kiiremini kui praegu Tallinna ühest otsast teise või Keilasse treeningule sõitmine võtab.

Kui sisehalli ei ole, siis esindusmeeskond Paides aasta ringi treenida ei saa. Sisehall ja staadion oleks suur asi aga kogu Järvamaale tervikuna, sest võimaldaksid siia tuua väga palju suuri spordiüritusi, kuna tekiks võimalus võõrustada noortekoondiste mänge, tipptasemel turniire nagu U-17 finaalturniir ja nii edasi. Rääkimata esindusmeeskonna hooajaeelsest ettevalmistusest. 2024. aasta hooajaks valmistume me jälle kusagil mujal, kõrgetasemelised treeningmängud peame samuti võõrastes hallides.

Arutasime alles hiljuti asju Viljandi linnaga, kust öeldi, et neil käib välisvõistkondi väga palju ja näiteks Riia ja Valmiera võistkonnad käivad Viljandis treenimas. See kõik toob ju elu ka maakonda.

Staadioni ja sisehalli ehitamise planeerimine just praegu kukuvad hästi suurde pilti, kui vaadata Linnameeskonna arenguetappide järgnevust ja tervikut. Lapsi tuleb treeningutele aina juurde.

Tuleb vaadata suurt pilti. Kui tahame Linnameeskonnast teha Eesti parima jalgpalliklubi, aga miks mitte ka laiemalt edukaima spordiklubi, siis minu arvates sobib Paide ja Järvamaa Eesti jalgpallipealinnaks väga hästi. Sellest me unistame ja selleks oleme praegu käivitanud ka järgmise kolmeaastase etapi, et tõusta esindusmeeskonnaga stabiilseks tiitlinõudlejaks ja järgmise kolme aastaga esimene tiitel ka võita. Just selle eesmärgiga pikendasime ka Ivaniga lepingut.

2021. aastal linnavalitsusega sõlmitud heade kavatsuste kokkuleppest osa on täitumas: Paide jalgpallihall tuleb. Veiko Veskimäe on kindel, et peagi tuleb ka staadion. Foto: Liisi Troska (EJL).

Meil on praegu ligikaudu 450 last kogu Järvamaal. Kui esimesed aastad kulusid peaasjalikult noortesüsteemi üles ehitamiseks, siis viimase kahe aasta jooksul oleme selgelt võtnud fookusesse noortesüsteemi kvalitatiivse parandamise, koolitanud treenereid, kaasanud välisspetsialiste ja selles vallas teinud head tööd. Ent ka siin on käivitumas järgmised sammud. Klubisse asub peagi tööle noortesüsteemi metoodikajuht, kes tuleb väljastpoolt Eestit. Tema töö eesmärk on senisest täpsemalt kirjeldada ja ühtlustada klubi jalgpalliline filosoofia, see, kuidas soovime mängida eri vanusegruppide kaupa, ning see kõik ellu rakendada.

Selle töö mõõdik on lihtne: kõigi meie vanusegruppide kõige tugevamad võistkonnad peavad mängima oma liigade A-tasemetel ja olema seal heas konkurentsis.

Hoogsalt tahame edasi arendada naiste ja tüdrukute jalgpalli. Kalmer Klettenberg alustas sel aastal selle tööga ning on teinud seda väga hästi. Naiste ja tüdrukute jalgpalli arendamiseks on meil paigas viieaastane arenguprojekt.

Kalmeri töö tulemused näiteks neidude U15 grupiga on olnud meie klubi tänavuse hooaja üks kõige ägedamaid lugusid. Samas said eesmärgid täpselt sellised seatudki ja Kalmeriga kokku lepitud. Ta on väga äge ja hingestatud treener ning sobib seda projekti hästi vedama.

Minu meelest on laiem vaade tüdrukute jalgpallile oluline ka taristu mõistes: mida rohkem lapsi meil treenib, seda rohkem on Järvamaal terveid lapsi ja taristu seda rohkem rakendatud ehk kogukonna investeering saab veelgi paremini tasutud. Naiste jalgpall on maailma kõige kiiremini arenevaid spordialasid. Ma ei näe ainsatki põhjust, miks viie aasta pärast ei võiks olla Paide Linnameeskonna naiskond naiste meistriliigas ja seal medaleid rünnata. Selle nimel me töötame.

Kas noortetöö metoodikajuhi toomine väljastpoolt Eestit sai tõuke Alan Nixoniga tehtud koostööst, mis on pooleteise aasta vältel meie noortegruppide arengut ja taset silmnähtavalt tõstnud?

Ühtpidi kindlasti, teisalt pole meil sellist ametikohta ega rolli klubis seni olnudki. Miks seda on praegu vaja? Noortesüsteem on kogu klubi jätkusuutlikkuse vundament ning olles saavutanud tänaseks arvestava mahu, soovime Järvamaa noorte jaoks pakutavaid tingimusi järk-järgult parandada. Tulevikus tahame luua Paidesse jalgpalliakadeemia ja pakkuda siin riigi parimaid treenimisvõimalusi kõigile noortele üle Eesti, ja teha seda tasemel, mis võimaldaks noortel siirduda mängima ka välisliigadesse.

Mida vastad neile kriitikutele, kes ütlevad, et Veiko, teil ei mängi praegusel hetkel ühtki Järvamaa juurtega noormängijat esindusmeeskonnas?

Tegelikkuses ei pea see kriitika paika. Sel hooajal on mänginud näiteks Siim Aer, Mattias Sapp ja Sander Soo, lisaks treenivad esindusmeeskonnaga igapäevaselt veel mõned noormängijad. Rasmus Kallas ja veel mõned Paide kasvandikud mängivad juba ka mõnes teises klubis. Kui aga küsida, kas oleme sellega rahul, siis loomulikult ei ole. Tulevikus võiks ligikaudu pooled mängijatest olla klubi omad kasvandikud. Oleme praegu klubina veel nii noored, et oma kasvandikud hakkasid esindusmeeskonna vanusesse jõudma alles mõned aastad tagasi. Loomulikult peame veelgi targemalt toimetama, et tulevikus oleks omakasvandikke rohkem ning nad oleksid ka keskmiselt kõrgema kvaliteediga.

Järgmist etappi ma äsja kirjeldasin ja tulevikus peakski see tagama selle, et Järvamaa noori jõuab esindusmeeskonda järjest rohkem.

Ehk kümme aastat, mil sa oled Linnameeskonda juhtinud ja siin on noortetööd tehtud, ongi tegelikult paras ajaaken, mille raames jõuab sellisest, mitte väga suurest hulgas lastest esile kerkida Andreas Põderi ja Adele Sofia Bergi taolisi talente?

Ei ja jaa. Kümme aastat on ühtpidi väga pikk ja teistpidi väga lühike aeg. Kui mina siin 2013. aastal alustasin, siis meil klubi ju ei olnudki, oli vaid amatöörvõistkond ja üle Järvamaa olid mõned eraldiseisvad väikesed noorteklubid, aga mingist ühtsest, läbimõeldud noortetööst siis veel juttu ei olnud. Hakkasime seda nullist üles ehitama ja legendaarse Viktor Metsa mõned noortegrupid said meie noortetöö seemneks.

Toimiva noortesüsteemi ülesehitamine on olnud pikk protsess. Arvan, et oleme noortega toimetanud seni nii hästi kui oleme suutnud, aga kui viie ja kümne aasta pärast on seis sama, siis me kindlasti rahul ei ole. Ütleksin, et tänane asjade seis on asjade loogiline areng ning klubil ja  kogukonnal on tehtu üle põhjust uhke olla.

Andrease ja Adele esilekerkimine näitab, et noori talente Järvamaal on. Meie töö on nad üles leida ning luua neile arenemiseks tipptasemel keskkond. See meie eesmärk klubina ongi. Ja see on ka see, mis mind presidendina inspireerib ja käivitab.

Sa oled viimastel nädalatel ja nüüd ka selles intervjuus öelnud välja väga suuri unistusi ja eesmärke. Tippjuht kõrgeid eesmärke ja nende välja ütlemist ei karda?

Ei karda. Oleme klubina jõudnud tänaseks sellesse faasi, kus on õige meie ambitsioonikad eesmärgid otse välja öelda. Ma usun, et selged eesmärgid aitavad hoida fookust ning teistpidi seab ka selged ootused kõigile asjaosalistele. Paidest Eesti parima jalgpalliklubi tegemiseks peab kogu klubi, sealhulgas juhtkond ja mina ise presidendina tegema järgmised pikad sammud. See nõuab arengut kõigis valdkondades, ka  klubi juhtimises.

Ma olen kõike teinud põhimõttega, et kui midagi teha, siis teha südamega ja üritada olla parim. Ma ei näe ühtki põhjust, miks Linnameeskond ei võiks olla parim ja Paide Eesti jalgpalli pealinn. Selle nimel oleme me kõik need kümme aastat töötanud. Me tahamegi olla ambitsioonikad.

Sa oled tänavu mitmel korral jõuliselt reageerinud Eesti jalgpallist laiemalt Eesti ühiskondlikeks teemadeks kerkinud küsimustes. Mis sind selleks ajendanud on? Tajud sa ebaõiglust? Näed väärtuskonflikte? Juhtimisvigu?

Mulle tundub, et parem maailm ja parem tulevik on meie endi kätes ning see ei juhtu iseenesest. Kui minusugused täies elujõus ja noored mehed ei tee, ei arva, ei panusta, siis kes veel?

Samas pean tunnistama, et kindlasti on lihtsam mitte teha või arvata ja tõenäoliselt on see ka põhjus, miks väga paljud, kellel on võimalused ja kelle hääl kõlaks, seda ei kasuta. Ja paljud inimesed, kes on mingil hetkel olnud valmis arvama ja panustama, on erinevatel põhjustel sellest väsinud või pettunud ning see muudab inimesed kibestunuks. See on minu meelest meil tänases Eestis, aga võib-olla isegi maailmas laiemalt suur probleem.

Eks ma katsun ise ikka valida ka, kus tundub, et mul midagi päriselt ka öelda oleks ja kus mittearvamine ja mittepanustamine oleks kurjast. Niisama virisemist ja iga asja kohta lihtsalt arvamist ilma parema ettepanekuta ma õigeks ei pea.

Räägime ka ühiskondlikust ambitsioonist. Viimasel paaril aastal on tulnud klubile, selle treeneritele ja kontoritöötajatele, rääkimata sinust endast ridamisi riiklikke ja maakondlikke tunnustusi ja auhindu. Mille pealt see tuleb ja millest see räägib?

Kõik algab sellest, kas tööd tehakse südamega või mitte. Meie klubi hüüdlause on “Jalgpall südames!” ja ma olen sellesse alati uskunud. Tööd tuleb teha südamega.

Kaalukaim senistest Veiko Veskimäele antud autasudest kahtlemata tänavu talvel Vabariigi presidendilt saadud Valgetähe orden. Foto: Arno Mikkor.

Me oleme suutnud oma klubisse tuua kokku ambitsioonikad, unistada julgevad inimesed, kes teevad oma tööd säravate silmade ja suure südamega. See toobki tunnustuse. Keegi neist inimestest ei tööta ju tunnustuse nimel. Ka tänavune Exmet Ülejõe karika jalgpalliturniir, mille eest sa ise tunnustuse said, oleks saanud ju läbi viidud oluliselt lihtsamalt, kergemalt. Sina valisid raskema tee, panid sinna koos teiste klubiliikmetega oma hinge. Selle pealt tulebki tunnustus. Südamega tehtud töö.

Me ei mõõda eraldi seda, kui tugev positsioon on klubil kogukonnas ja ühiskonnas. Aga eesmärgistanud me selle oleme: klubi tegevusel peab olema laiem mõju ja meie inimesed piisavalt mõjukad, et seda saavutada. Minu unistus on veel see, et Järvamaa inimesed ja omavalitsused mõtestaksid meie tegevust veelgi sügavamalt ja aitaksid sellele üheskoos kaasa. Olen veendunud, et Paide Linnameeskonna tegevus Järvamaal on iga Järvamaa omavalitsuse ja inimese huvides. Ühtpidi laste tervise seisukohalt, teisalt on meie tegevus katalüsaator laste edasiseks eluks valmistumisel, karjäärivalikute tegemiseks ja nii edasi. Teisalt on Linnameeskond ikkagi ka kogu maakonna uhkuse allikas.

Ja siit tahame teha järgmise sammu, et olla ka kogu Eesti uhkuseks. Usun, et Järvamaal on piisavalt võimalusi, võimekust ja ambitsiooni olemaks jalgpalli südameks Eestis.