Paide Linnameeskond

VIKTOR METS
sündinud 24.03.1954 Tapal
Litsents: UEFA A
EOK kutsetunnistus: EKR-6 (vanemtreener)

Paide Linnameeskonna legendaarne noortetreener Viktor Mets on jalgpallitreeneri ametit pidanud tervelt 38 aastat. Tema tuntumad õpilased on Enar Jääger, Urmas ja Meelis Rooba, Alo Bärengrub, Liivo Leetma, Ott Reinumäe, Tarmo Neemelo, Kristian Marmor, Martin Vunk, Vjatšeslav Zahovaiko, Karel Voolaid ja Aivar Truberg.

2011. aastal tunnustas Eesti Jalgpalli Liit Viktor Metsa kui „aasta noortejalgpalli edendajat“ pikaajalise töö eest Järvamaa, Paide ja kogu Eesti noorte jalgpalli arendamisel.

2013. aastal toimus Järvamaa jalgpalli arengut silmas pidades Viktor Metsa Jalgpallikooli ja Jalgpalliklubi Paide Linnameeskonna ühinemine. Linnameeskonna noortetöö jätkus sealtpeale koondnimetuse all “Paide LM Viktor Metsa Jalgpallikool”.

2014. aastal pälvis Viktor Mets Eesti Jalgpalli Liidu hõbemärgi.

Intervjuu Eesti Jalgpalli Liidu koduleheküljele 2014. aastal

Alustasid 1. jaanuaril 1978 Paides. Miks jalgpalliga ja miks Paides?

Oi, see oli nii ammu. Lõpetasin Tartu Ülikooli kehakultuuri sportmängude erialal. Kuna ma jalgpalli ise mängisin, siis oli loomulik, et just see ala mulle jäi. Suunamisega hakkasin Paide Keskkoolis tööle kehalise kasvatuse õpetajana, samal ajal ka Kalevi noorte sektsioonis jalgpallitreenerina.

Miks mõne treeneri käe alt tuleb jalgpallureid kui laudu saeveskist, teistelt aga ei tule?

Ei tule sellelt, kellel on auhinnakapis 40-50 karikat. Teisel on auhindu küll vähem, aga tema õpilased mängivad hiljem kõrgemal tasemel. Hea treener on tegelenud teadlikult mängijate arendamisega, et nad kaugemale jõuaksid. Karikad noortejalgpallis ei maksa.

Hea treener on suuteline leidma andekaid mängijaid ja neid tasapisi arendama. Treener teab, kuidas seda tööd teha. Kuni 13-14 eluaastani on võimalik andekuse pealt mängida ja särada, hiljem lähevad töökad kutid neist oma arenguga lihtsalt mööda.

2011. aastal tunnustati sinu tegevust noorte jalgpalliedendaja tiitliga. Kas see on ülim hinnang tehtud tööle?

Eks ole ju lastega aastakümneid tööd tehtud. Samas oli see mulle üllatus, sest noortega tegelevaid häid treenereid on Eestis palju. Arvan, et meil tehakse väga heal tasemel tööd ja see muutub aasta-aastalt veelgi paremaks.

Mis selle töö juures meeldib?

Meeldib mäng ise ja teistele oma oskuste edasiandmine. Meeldib protsess kui selline ja õpilaste areng. Selles töös puudub rutiin, sest kogu aeg toimub midagi. Mängijad, kellega tööd teha on ju erinevad. Noorteklassides võidetud karikatega ei ole suurt midagi teha. Tähtis on, et hiljem ja meesteklassis oleks mängijad konkurentsivõimelised.

Kes on hea treener?

See, kes on suuteline leidma ja ka üles kasvatama hea mängija. Mängija, kes suudab oma potentsiaali realiseerida, jõuab koondisesse või välismaa klubisse. 9000-10 000 inimese seas on olemas superandekaid, kuid nad on vaja lihtsalt üles leida. Aga selleks tuleb palju-palju tööd teha.

Treeneritöös on väga palju erinevaid nüansse. Kas lastetreener on raske olla?

Ei ole, kui töö meeldib. Lihtsalt treeninggruppe ja lapsi ei tohi olla liiga palju. Treener peab olema oma õpilastega kontaktis, peab nendega suhtlema ja peab neid mõistma. Kui lapsi on liiga palju, on treener pealiskaudne ja kõik eelnev ei toimi.

Aga mis on laste puhul kõige raskem?

Igal lapsel on oma iseloom ja neile tuleb leida õige lähenemine. Tuleb nad panna niimoodi tööle nagu ise tahad. Aga siin ei saa kiirustada, sest see töö võtab palju aega.

Sinu õpilaste hulgas on palju neid, kes on jalgpalli juurde jäänud. Kes neist kõige kaugemale on jõudnud?

Edukamad õpilased on Liivo Leetma, Urmas ja Meelis Rooba, Enar Jääger, Tarmo Neemelo, Alo Dupikov, Alo Bärengrub ja Aleksander Saharov. See nimekiri on tegelikult päris pikk. Samas hindan ka neid, kes on saanud treeneriks. Karel Voolaid ja Meelis Rooba näiteks. See on hea, kui sinu õpilastest kasvavad targemad treenerid, kui sa ise oled. Siis on minu ülesanne täidetud. On ka neid, kellel olid eeldused, kuid kahjuks ei olnud neil piisavalt vajalikku töötahet, et tippu välja jõuda. Andekus on võime teha ka trenni, pluss loomulikult ka kehalised võimed.

Igal tööl on siiski tulemused ja oma mõõdupuud. Kui oluline on treenerile, et tema õpilased mängivad välisklubides ja rahvuskoondises?

See näitab treeneri töö taset ja tulemuslikkust. Loomulikult on hea meel, kui sinu õpilased, kellega sa oled aastaid vaeva näinud, on kusagile jõudnud. Välisklubi ja koondis on kindlasti mõõdupuuks, aga pole alati kõige olulisemad.

Mis sind oma õpilaste puhul kõige enam rõõmustab?

Rõõmustab, kui paljud jäävad ala juurde ja jalgpalli edasi mängivad. Meeldib, kui nad pole mängu jätnud. Ja kindlasti on meeldiv, et Paide Linnameeskond on Premium liigas tubli keskmik.

Oma pika staaži põhjal oskad kindlasti öelda, kas praegused poisid on paremad ja andekamad, kui varem?

Varem oli valikuid rohkem. Aga siis polnud treeningprotsess praegusel tasemel, siis mängiti rohkem hoovijalgpalli. Praegu on arvutid ja muud võimalused, ka spordialasid on juurde tulnud.

Aga kas on erinevusi?

Kehaline areng oli vanasti parem ja poisid olid tugevamad. Tuleb rohkem tööd teha, et häid ja võimekaid poisse leida. Peab otsima kohtadest ja rääkima vanematele, et nad oma lapsed ikka jalkatrenni tooks.

Maapoisid on tugevamad, kui linnapoisid?

Kindlasti on. Nad on harjunud rohkem tööd tegema ja tahavad rohkem tööd teha. Paljud sõidavad trenni 20-30 kilomeetri kauguselt. Noorena nad endale jalgpallis veel väljundit ei näe ja ei usu, et see oleks neile lisastiimuliks. See tuleb tasapisi. Esmalt on vaja neisse süstida jalgpallipisik, siis läheb asi juba omasoodu edasi.

Tihti lähevad noortetreenerid väljaku ääres üle piiri, sõimavad ja koguni ropendavad. Kuidas sina seda asja näed?

Ropendada ei tohi. Enne mängu saab juhised anda ja selleks on ka vaheaeg. Mängu ajal saab mängija ka enda juurde kutsuda ja teda juhendada. Aga ega mängijad üldiselt mängu ajal ei kuule, mida treener neile hüüab. Platsil realiseeritakse ikka peamiselt seda, mida treeningutel on omandatud ja õpitud. Ka vanemad ei tohi liialt juurde lasta, sest enamasti huvitab neid vaid võit. Nad ei tea treeneri plaane ja vastaste ning oma meeskonna võimekust. Peab juhendama ja ei tohi karjuda. Treeneritüübid on erinevad ja kõik sellesse ametisse ei kõlbagi.

Miks meie mängijad ei ole nii tehnilised kui lõunaeurooplased või lõunaameeriklased, sest ometi ju teevad ka meie lapsed trenni?

Klimaatilised tingimused pole meil nii head. Ideaalis oleks meil vaja Kesk-Euroopa kliimat. Lõunamaa poistel on see veres, aga nad saavad rohkem väljas mängida, kuigi meil on ka nüüd kunstmuruväljakutega olud paranenud. Samas peab tehnikat õppima, see on väga tõsine töö. Lõunas on lapsed rohkem palliga, meie vähem. Samas tuleb leida ka õiged tüübid.

Ometi tahab Eesti jalgpallisõber näha ka meie poisse mängimas Madridi Realis, Manchester Unitedis või Barcelonas?

Tase on teine ja vaatame, kus meie mängime. Samas on meie jalgpallikultuur väga õhuke, 20 aastat on selleks liiga lühike aeg. Neil on traditsioonid, palju mängijaid ja publik käib mänge vaatamas. Selle pealt see kõik tuleb. Kõik on ja areneb kompleksis.

Aga kas tulevikus ja kuidas on see võimalik?

On vaja positiivset asjaolude kokkusattumust, head agenti ja loomulikult on vaja mängijal end Euroopas näidata. Tuleb võimalusel meie paremaid noori välismaa akadeemiatesse saata. Konkurents on Euroopa jalgpallis väga tihe, kõikides riikides osatakse juba mängida.

Oled juhendanud ka meeskondi, kuid oled jäänud laste peale.

Tunnen ennast paremini ja kindlamalt lastejalgpallis. Ma pole ise ka nii kõrgel tasemel mänginud ja lapsed on mulle rohkem südamelähedasemad.